index     Rein Sepp ANGLOSAKSI KROONIKAD JA POEEMID Hortus Litterarum, Tallinn, Estonia 1992 go to: line 62: click "vastupandamatult" to return         LINDPRII II         Iseendale leidma pean       oma laulude tõe,         oma teekonnast laulma,       kuidas tihtigi talusin         vaeva täis päevadel       põhjatuid raskusi,         kuis murede valu       ma välja kannatand,    5   hädaorgusid palju küll       oma paadiga näinud,         õudset lainete rullumist       ligi täävi         öises vahis,       vaata, kas pöörab veel         kõrvale karist.       Külmadest võetud         olid mu jalad,       jäisusest seotud,   10  pakase ahelais.       Samas põletav kitsikus         survamas südant,       nälg tapmas sisemust,         mereraskuste vaim.       Ei tea see vennas,         kes ta kui mõnsalt       maismaad tallab,         kuidas ma vaevane       jäist voogu lõikasin,   15  talv läbi liikusin       mööda lindpriide jälgi,         ei armasamaid enam,       ei enam sõpru,         üksnes jäide ja jää,       juhuti rahehood.         Ei kuulda mul muud polnud     kui vaid lärmavat merd         võikkülmil laineil,       vahel metsluikede laulust   20  tundsin rõõmu,       mul suulade trall,         koovitajate karjed       käisid meeste naeru ette,         kajaka laul       mõdukannude ette.         Tormid tuisklemas kaljudel,       neile tiir vaastas,         jää kiiskamas sulgedel,       kotkas kriiskas,   25  ühtvalu tumetiivane.       Ei ainustki kaitsjat,         kes lohutand oleks       mu laastatud meeli.         Ei see uskuda suuda,       kes elu soosikuks,         muretu, uhke       oma müüride varjus,         lõbuks vein kel, rõõm hinges,       et tihti ma hädiselt   30  mis tuuliseid veeteesid       taluma pidin.         Pimenes öö,       lumepilv põhjast,         rannad-roostikud härmas,       rahet sadas,         teri kõikidest külmimaid.       Ja nüüd siiski kihutab mind         mu südames tung,       et endal nüüd tuleks mul   35  minna hiidkõrgesse lainesse,     kohe soolvete heitlusse,         ajab ihalev hing mind       aega säästmata,         sunnib mind teele siit       suunduma kaugusse,         et tundma seal õpiksin       veel tundmatuid maid.         Kuid pole siin meest       selle maa peal nii võimsat,   40  nii annetelt rikast,       oma nooruses agarat,         nii vapratki tegudelt,       läänitruuduses kindlat,         et ikka ta merd sõites       mures ei mõtleks,         mis tema jaoks eespool       on Issandal varuks veel.         Ei temale harfimäng,       ei sõrmuseis tasu,   45  ei naise armsust,       ei maailma õndsust,         ei ükskõik mis kübetki       peale lainete käigu         ainsaks saatjaks ta igatsus,     kui kord sõitmas ju mere peal.         Salud on õites,       kantsid kasvavad ilult,         väljad võtmas on kuju,       maailm virgub,   50  puha vaid tiivustab       vaimu pürgimist         sellel, kes endas       tunneb ühte vaid ajet,         tahab teada end murdmas ju       kaugeid voogude teid.         Nii kägugi kukub,       kurvalt häälitseb,         suve eelkäija,       nukrust sisendab,   55  rinda tulvama valu.       Ei tea see mees,         kaitstuses leebunu,       mida lindpriide radadel,         küll kõikjal ja kaugustes       kannatus tähendab.         Ja nüüdki mu mõte       enam minus ei püsi,         uitab mu süda       ühes vetega omapead,   60  üle vaalade valla       viseldes tõttab         mööda paljusid paiku,       mu juurde siis pöördub taas         näljas ja himukalt;       eraklind häält teeb,         ajab vaalade tee peale       vastupandamatult         katsuma keeriseid,       sest ju kutsuvad rohkem mind   65  Issanda rõõdmud       kui see surnud elu siin,         maine ja mööduv.       Mina ei usu         et mis maiselt nii kallis ka,       kestaks igavesti.         Ikka asju on kolm,       milledest üks siis,         et täis saaks me aeg,       ka töepoolest loeb:   70  vanadus, tõbi       või surmav võitlus         koolema määratuil       katkestab elu.           Ja nii vabast mehest       siis ka parim jääb mälestus,         kui kiitused elavailt       kõlavad järele         sellest, et täide viis       enne edasi suundumist   75  mõndki, mis väärt oli,       võitis vaenlaste viha           ja kindlana sõdis       ka saatana vastu,         et siis maailma lapsed       pärast ta lahkumist         teda siinpool peaks au sees,       mis inglite seltsis siis         elaks igavest elu       lembuse õndsuses,   80  rõõmu embuses.       Päevad on rutanud,         otsas ses maailmas       ta määratu uhkeldus.         Pole nüüd kuningaid,       ei ole keisreid,         ei heldeid isandaid,       kes kunagi olid ju,         kellega koos       palju korda siin saadetud,  85   neid, kelle elu       oli hiilgav ja isandlik.         Nüüd on väärtused pehkinud,       rõõmupeod vaikinud,         siin nüüd hapramad elavad,       seda maailma hoides         vaevas raskesti rügavad.       Elu rikkus on raisatud,         maapealne väärikus       vananeb, närtsib;  90   nii iga mehega       nüüd lugu on Midgardris:         vanadus käes,       nägu kahvatu,         hallpäiselt meenutab       sõpru muistseid ja ülikuid,         suurt õilsate noorust,       mis maa peal kord olnud.         Ja ei suuda ta liha,       kui elu sest lahkub,  95   tunda, mis toit on,       tunda, mis haav on,         panna liikuma kätt,       mõtteks koondada meeli.         Ja kui tahakski maamulda       vend venda matta,         teiste surnute seltsi       meest sängitada,         kaasa puistata kulda,       paljusid aardeid, 100  ei head enam miskit sest       saaks patune hing,         jõuetuks kuld jääb       Jumala võimu ees,         ehkki selle siin elades       selleks see korjas just.         Suur vägi on Loojal,       mis maa paneb liikuma;         ja nagu maapinnale,       nõnda ka taevale, 105  kindla põhja ta       kõigele kindlustab.         Sõge on see, kes oma Issandat ei karda;                                                           ei ta ju surma tea oodata;         rikas on see, kes elab kasinasti,       talle au tuleb taevast;         Loojalt saab püsi ta vaim,       sest Tema võimu usub ta.         Ja mehe vaim olgu tugev,       saatku teda ta teedel; 110  jäägu ustavaile kindlaks,       olgu kommetelt puhas ta,         mõõdukalt teotsegu       iga mees,         kas siis sõber või vastane mängus:       ei ta ju soovi         halba teisele,       hukku leekides         või et tuleriidal       tuhaks põleks 115  valitud kaaslane ---       ent Vyrd on võimsam,         Looja tugevam       inimsoo teadmistest.         Mõistkem ära,       kus meil me kodu on,         mõelgem järele,       kuidas temani jõuda,         tehkem kõik selleks,       et me ikkagi suudaks 120  nähä ükskord eespool       jäägitut õndsust,         kus Issanda armus       võiks kesta me elu,         lootus taevastes.       Kõige Pühamat tänagem,         et meile ta toeks on,       maailma valdajat,         igavest Issandat       ikka ja igavesti. with many thanks to back to other versions top